Sunday, September 27, 2015

Kaunil päeval Mäemõisas Breti juures

Tükil ajal pole su juures käinud, Breti. Ent mõtted on tihti seotud sinu kohaga. Täna oli see taas võimalik (26.09.2015). Ja kuigi su kohalolu ei tundnud ma - päikesevalguse poolt soendatud kivi juures, sulle lilleoksi maapinnale tippides ning küünalt süüdates, tundsin su viibimist oma südames ja Mäemõisa kirikuvaremetes, rinnuni rohus ulpides ometi. Külmavärinaid tundsin seal. 

Isegi kui sina ei tunne mind, Breti, pole see sugugi paha ega oluline. Mina olen ju tulnud pärast sind ja su tegemisi. Ja need tegemised on need, mis minu hinge sügavale juurdusid. Oskan ajas kõndida. Sinu minevikust enda olevikku. Nõnda ma rändan. Ja ükskord tulen ju taas...

















Panin ühe lilleoksa emale, kaks sinule, Breti
Lindude ränne saab igal sügisel algus taas...
 Kas see on sinu vaim, Breti? Ja tuleb siiski tunnistada sinu kohalolu?

Sinu aura, Breti? Kodus seda pilti vaadates valdavad mind taas külmavärinad.