Saturday, December 24, 2011

BRETI

Eraklik külakunstnik Breti, ristinimega Albert Kallasmaa sündis 2.veebruaril 1915 ja läks vabasurma 27.oktoobril 1969 aastal. Maetud on ta Sinalepa õigeusukalmistule. (Sinalepa asub Läänemaal, Ridala vallas). Kuid rahvas pole teda pärast surmagi unustanud. Ka täna, 42 aastat pärast surma, räägitakse Bretist legende.

 
Armastan seda kiviraidurit mina ajast, mil temast kuulda esmakordselt sain oma vanadelt, armsatelt sõpradelt, keda lähemad inimesed kutsuvad Männimammiks- ja papiks. Minu esimene vahetu kohtumine Bretiga nii lähedalt 17.12.2011,  mil viisin tema kalmule soojust ja valgust mulle omasel moel.
                     
Breti jäi oma eluteel üksikuks.Tema perenimi oli 1936.aastani Krantsmann. Tema ema, neiuna Maria Raba, eestistas perenime Kallasmaaks. Bretist 4 aastat vanem õde Leida, suri viimase sõja ajal Haapsalus. Ema suri 1966.

Et Albert Kallsmaad kutsuti Bretiks, teatakse ka tema kive Breti kividena. Kive hakkas ta tahuma 1930.aastal. Iga kivi asukohta pole teada. Teada on 9 suurt kivi ja 3 hauakivi, teab jutustada ajalooseltsi eestvedaja Heiki Magnus. Kui vahepeal olid kiviraiduri tahutud kivid unaruses, sammaldunud ja võssa kasvanud, siis nüüd on vaatepilt oluliselt muutunud. Aitäh sulle hoolitsuse eest, Heiki Magnus! Breti kivid on Ridala valla sümbolid.

Albert Kallasmaa elas koos emaga Kaarli talus Allika külas, kust ei jää meri kaugele - see jääb Puise või Kiideva poole sõites paremale poole teed Laomäe lähedale, üle puulatvade kõrguva piirivalvemasti kanti. 

                                                         Minu foto tehtud 17.12.2011

Breti oli omamoodi mees. Tema elu ja tegemisi uurinud Heiki Magnusele rääkisid inimesed, et Breti olnud nii öelda Mehhiko seriaalide tüüpi mees - kui võttis kedagi armastada, siis teda ta armastama jäigi. Vastamata armastuse raius kiviraidur kividesse. Armastuse kivisse raius ta sõnad : "Kui ilus on inimene, kui tema soondes voolab armastuse veri".

                                                Armastuse kivi, pildistasin 17.12.2011

Rahva jutu järgi elanud Breti tolle aja kohta vaeselt.
Ridala ajalooselts korraldas 6.oktoobril 2010 koduloopäeva, et meenutada Parilas, Käplas, Panga külas ja mujal tee ääres asuvate suurte tahutud kivide, Breiti kivide autorit, Albert Kallasmaad.
"Koduloopäeva üks sõnum võiks olla, et ei tohi jätta inimest üksi" - on lausunud Heiki Magnus. 
Breti enda haual ei olnud kivi. Ajalooselts on tänaseks päevaks selle vea parandanud. Selsamal, 6.oktoobril 2010, meenutati kiviraiduri elulugu, räägiti ajalooseltsi poolt kogutud andmetest ja mälestustest ning peale keskpäeva oldi Sinalepa kalmistul, kus päevakohase kõne pidas ja õnnistas Breti hauakivi pastor Aare Tamm.

                                                  /Ridala ajalooseltsi materjal/

"Soovime, et Breti elu ja töö elaks meie mälestustes veel kaua ja need Eestiski ainulaadsed kivid ei ununeks" ütles Heiki Magnus.


Aitäh sulle, Heiki Magnus!

On veel inimesi, kes Bretit mäletavad. Mille Matsik, kes elas Breti naabertalus, oli tollal alles tüdruk, kellest maalis Breti ka paar portreed. Millel on need alles hoitud. Ühe pildi nimeks on Breti kirjutanud "Minu Mille". Mille on üks väheseid, keda Breti usaldas. 

                  
                                     Fotod Millest pärinevad Ridala ajalooseltsi kogust


Säilinud fotodel on Breti väga astroloog Igor Mangi nägu - mõlemal on must lopsakas habe ja suur must kaabu. Hilisemas eas jäi Breti üsna kiilakaks. Mille Matsiku sõnul olnud Breti väheldast kasvu, kuigi pildi järgi võiks arvata vastupidist.

                                                  Foto Ridala ajalooseltsi kogust

Breti vaatas maailma ühe silmaga, teise kaotas ta poisikesena, kui hakkas isetehtud sutstükki proovima.
Meheeas jäi ta lombakaks, sest sai sõja ajal pulli käest puksida. Tol ajal olid hobused sõtta võetud, aga Breti  oli kuulnud, et saab ka härgadega maad künda. Nii ta prooviski oma pulli hobusega paaris kündma panna. Kord, kui siis Breti läks pulli lahti päästma, sai ta pullilt hullusti räsida. Murtud reieluu pandi mitu korda kokku ja murti jälle lahti, sest midagi oli valesti läinud. Selle vintsutamise peale jäi Bretil haavatud jalg 7 cm lühemaks. Ülejäänud elu pidi Breti kasutama keppi ja kõrgendatud tallaga saabast.

Breti eest hoolitses tema ema Maria, keda Riiaks kutsuti. Kohalik rahvas mäletab, et ta oli hädaldaja inimene, aga eks nende peres olnud häda ja viletsust ka palju. Breti õde ja õelaps surid, isa Priidik jäi esimesse ilmasõtta. Talu hoidis hinges hanekasvatus. Neid pidi Breti hommikul randa sööma ajama ja õhtul tagasi tooma.

Breti oli loomult heatahtlik, aga kui teda narriti, võis ta ka oma kadakast keppi viibutada. Andeid oli talle hulganisti antud. Ta oli musikaalne, mängis pilli ja lauluhääl olnud tal võimas. Bretile ei sobinud teiste taktikepi all elamine.Ta mängis lõõtsa ja klarnetit ja teda kutsuti kohalikku tuletõrjeorkestrisse mängima. Seal ei saanud ta hakkama, sest tema tahtis mängida nii, nagu peab, mitte nagu kästakse.

                                          Breti klarnetiga - foto Ridala ajalooseltsilt

Kodu vangikongis nr 1
Kunagise Kiideva kooli juhataja Elvi Seppari kirjelduse järgi meenutanud Breti toa uks vanglaust. Selles oli luuk, mille kaudu ema Bretile süüa andis. Uksel olnud kiri : Vangikong nr 1.
Breti tuba oli tema kindlus ja pühapaik. Seal ta kirjutas oma armastuskirju, olgu öö või päev, millal iganes teda inspiratsioon tabas. Toas olnud suur voodi, milles Breti kunagi ei maganud. Ise magas ta voodi ees põrandal. Voodi päitsisse oli Breti kirjutanud : Lehti, minu süda. Lehti nime võis kohata tema toas mujalgi, näiteks kardinail.

 Minu fotod Breti kodumaja varemeist (alumine foto), tema toast (ülemine foto) 17.12.2011 


Lõputu armastus
Naiste vastu tundis Breti suurt huvi ja kui ta kedagi armastama hakkas, polnud sellel otsa ega äärt. Tihtipeale tekitas see armastatule piinlikkustki. Breti suurim armastus oli Asuküla poepidaja Lehti, kes aga Bretit tõsiselt ei võtnud.
Kord võtnud Lehti Bretit narrida, aga kuigi Breti armastus oli suur, ei lasknud Breti ennast selle pärast veel alandada ega narriks teha. Ehkki naine oli tema kambris just temale seatud voodis käeulatuses, ärkasid nad hommikul kumbki ise asemel.
"Aga ega sa ise ka pane selga seda särki, millele tuvi on peale lasknud", öelnud Breti armsamale tol hommikul. Nõnda räägib rahvasuu. Kuidas asjad tegelikult olid, kes seda enam teab. Breti suure formaadiga maal armastatud Lehtist on vaadata Ridala raamatukogus.

Vääriskivi pappkarbis 
Bretil oli küll eraku ja veidriku kuulsus, kuid ta ei olnud rumal ega põhimõttelage. Puise elanik, Silvi Saarlo mäletab, et kui vene võim Sinalepa õigeusukiriku torni maha tõmbas, Breti enam Sinalepa peatusest bussi peale ei läinud.

      Mäemõisa (Sinalepa) õigeusukiriku varemed. Pildistasin 18.06.2011 

Breti öelnud kord iseenda kohta : "Olen kui maha jäetud pappkarp teepervel. Keegi ei vaevu üles võtma ja vaatama, mis seal sees on. Võib-olla on vääriskivi."

Elu lõpu poole, kui Breti kõrvalt kadus ema, pandi ta korraks isegi hullumajja. Sealt tuli mees varsti tagasi - see polnud tema koht. Varsti pärast seda valis aga Breti ise vabasurma, sest kartis, et ta pannakse vanadekodusse, kus tal ei ole enam vabadust.

Foto Ridala ajalooseltsilt

Mille Matsik mäletab Breti juttu, et vanadekodusse tema ei lähe, seal on tema hing kinni, ta ei saa igal ajal, kui aga tuleb hea mõte, seda kirja panna. Kui palju on Bretil tehtud kive ja kujusid, pole täpselt teada. Temalt tellitud hauakive on ka Sinalepa kalmistul.

Breti tegi ka oma emale hauakivi, karuse ja kobrulise. Breti ise öelnud, et tegi emale konarliku kivi, kuna ema olnud tema vastu konarlik. 

                                Breti konarlik mälestsuskivi emale, pildistasin 17.12.2011

Ema kõrvale maetud Bretil endal aga hauakivi polnud. Ridala ajalooklubi meeste Heiki Magnuse ja Aare Tamme ettevõtmisel on Breti haual nüüd samuti kivi. Selle kivi kulud võtsid kanda inimesed, kes tulid 2010 aasta oktoobri alguses Breti mälestuspäevale ja poetasid jõukohase summa tema haual ringi käinud karpi.

                                             Heiki Magnus Breti mälestuskivi õnnistamisel 
                                                            Foto Ridala ajalooseltsilt

Heiki Magnuse sõnul sai sellest just nii suur summa, kui tal kulus Breti hauakivile.
Nii et läks aega, mis läks, aga vääriskivi leiti siiski üles. Breti enda aga on raiunud raamatusse kirjanik Teet Kallas on kirjutanud temast novelli "Tagasi suurte kivide juurde". 

Kui vahepeal olid kiviraiduri tahutud kivid unaruses, sammaldunud ja võssa kasvanud, siis nüüd on vaatepilt oluliselt muutunud.

Aitäh sulle hoolitsuse eest, Heiki Magnus! Breti kivid on Ridala valla sümbolid.

Breti üks vanemaid suuri teeäärseid kive on Ridala kooli teeotsas aastast 1956. Viimased kivid jäävad 1967. aastasse, need on Parilas ja Käplas.

                                                           /Foto Ridala ajalooseltsilt/

Mälestusi Albert Kallasmaast oma blogisse kokku kirjutanud suure armastusega -RitaHe- Jõululaupäeval, 24.detsembril 2011.  Materjali kogusin sõpradelt, häälekandjast Lääne Elu ja Ridala ajalooseltsi fotopangast. Kõige suurem, südamlik tänu, lahkele Heiki Magnusele.

Foto -RitaHe- erakogust, pildistatud 17.12.2011

Järelsõna :
Ära seisa mu haual ja nuta mind taga,
mind pole seal, ma vaikselt ei maga.
Ma lendan koos tuultega taeva all, 
ma olen talvehommiku hall.
Viljapõllul paistan päiksena suvel,
sügisel su juurde vihmana tuleb. 
Kui hommikul ärkad ja taevas näed linde, 
neid vaadates olla võid päris kindel,
et laulan seal eemal koos nendega,
kuid öösel muutun täheks ma.
Ära seisa mu haual ja ole kurb, 
mind pole seal, see polnud mu surm. 

/See luuletus on laenuks võetud laiast internetist, autorit kahjuks ei tea./

Mul on hea meel jagada lisainformatsiooni kuupäevaga 01.06.2012. Albert Kallasmaale oleme Ajalooseltsi HM liikmetena Heiki Magnusega koos pühendanud veel mõtteid ja tegusid. Nendega saab tutvuda alljärgnevas blogis : http://hetkedbretiga.blogspot.com/ Ja Sinalepa (Mäemõisa) õigeusu kirikuvaremete tänapäevast vaadet Pärandkultuuri objektina (loomise kuupäevaga 28.mai 2012)  saab uudistada siit  :  http://maemoisa.blogspot.com/. Aitäh kõigile, keda huvitab Läänemaal sündinud, kasvanud ja elanud üksildase mehe hing, tema kividesse raiutud looming, mille on ta maailmale kinkinud.